Minu nimi on Karel Kravik. Pean paljuks ennast fotograafiks nimetada, kuigi olen sellele nimetusele arvatavasti lähemal kui kunagi varem. Jagan siin oma valitud töid ja pildi kommentaarides üritan keskenduda rohkem foto sisulisele kui tehnilisele poolele. Pilditeemadest on minu lemmikud tööstusmaastikud kunagi koduks olnud Ida-Virumaalt (kategooria tööstusmaastik), aga ei piira ennast sellega. Kuigi ma ei ole (veel) suutnud teha klassikalises mõistes head pilti, üritan siiski näidata asju perspektiivis, mida tavainimene iga päev ei näe.Pilti olen teinud alates 90'nendate keskelt. Eesti fotomaastikul teatakse mind ilmselt rohkem Fotokala autorina kui fotograafina. Nüüd tahaks seda arusaama muuta; alates 2008-ndast aastast tegelengi taas tõsisemalt pildistamisega. Umbes aasta läks aega, et ma ennast tehnika osas enavähem kodus tunneksin, nüüdseks on tehnikahuvi asendunud sisulise eeltööga - bokehi asemel uurin kaevanduste plaane.
Miks ma pildistan tööstusmaastikke? Olen selle üle palju mõelnud, aga ei oska vastata. Ju ma sündisin fenoolilõhn ninas, piltlikult öeldes. Mälestused lapsepõlvest Sillamäel sisaldavad rohkesti paplitolmu, merekohinat ja tehasevingu. Karjäärid kõmisesid lõhkamistest tihemini, kui mina За Рулем'ist autopilte vaatasin. Meeles on poisikeste imetlus elektrijaama rohelisi järvi nähes ja adrenaliin, mis me saime ronides mööda mahajäetud uraanikaevandusi. Ärgu saadagu valesti aru, see oli õnnelik lapsepõlv.
Nähes kõike seda, mida ma olen näinud, on raske ükskõikseks jääda. Lisaks imestusega segatud ebamugavusele on mul ajapikku siginenud mõtteid teemal "mis võiks olla ja mis võiks olemata olla". Need ei kuulu avaldamisele. Ma ei oska pakkuda lahendusi, ma ei ole ekspert ei kaevandamise ega energeetika alal, seega jätan ma hinnangute andmise teistele. Paljud pildid siin sobiks nii mäeõpikusse kui ka looduskaitsjate propagandaks; mina püüan nende juurde serveerida võimalikult mitmekülgseid fakte. Mul on hea meel, kui minu sissekandeid vaevub kommenteerima mõni kompetentsem inimene.
Minu eesmärk on viia oma piltide vaatajad hetkeks mugavustsoonist välja, kohtadesse, kuhu nad niisama tõenäoliselt ei satu, kohtadesse, mis näitavad meile seda, mida on vaja meie igapäevaseks toimimiseks, kuid sellegipoolest ei ole osad meie igapäevasest ümbruskonnast. Heaoluühiskonna kanalisatsiooni.
Kas ma olen looduskaitse aktivist? Ei. Aga kui looduse kaitsmisest juttu tuleb, siis meenub mulle alati filmi "La Haine" sissejuhatus: "Heard about the guy who fell off a skyscraper? On his way down past each floor he kept saying to reassure himself: so far so good, so far so good. How you fall doesn't matter. It's how you land!".
