Ankrute paigaldus

Üks vähestest Viru kaevandus piltidest, mis mulle endalegi värvilisena rohkem meeldis kui mustvalgena. Kes veel näinud pole, siis põhjalikum seletus tööprotsessi kohta on Facebooki albumi juures (näeb seda ka ilma kasutajat omamata).

Aprill 2013, Viru kaevandus.

Soonimismasin

Samasugune uunikum nagu eelmises postituses. Üks varasem pilt kukkus huvitaminigi välja, kuid samas see dokumenteerib jälle tegevust paremini.

Aprill 2013, Viru kaevandus.

Ühesilmne uunikum

Pärast Viru kaevanduse sulgemist sellist masinat Eesti kaevandustes enam ei näe.

Aprill 2013, Viru kaevandus.

Aluoja suurvee aegu

Varemalt on siit läbi käinud ka üks hilissuvine pilt Aluojast.

Aprill 2013, Ida-Virumaa, Toila.

Ida-Virumaa "nõiakaevud" - koos videoga

Eelmise fotoretke viimased pildid said tehtud taas Ahtme "nõiakaevu" ehk tegelikult endise Ahtme kaevanduse väljavoolu juures. Viimase nelja aasta uhkeimad veesambad jäävad siiski 2011-ndasse aastasse.

Ühel varasemal luureretkel, kui õiget valgust polnud, proovisin teha ka videot näitamaks, kuidas see nähtus päriselt toimib (pika säriga pildid ei ole selleks kõige efektiivsem võimalus):


Aprill 2013, Ida-Virumaa, Kose kant. Täpsem asukohainfo minu Ida-Viru kaardil.

Toilamõisa juga - koos videoga

Toilamõisa ekspeditsioonil sai proovitud teha ka üks videoklipp vee kukkumisest. Parem on teda vaadata Youtubest ja loomulikult HD versiooni.


Seda, et juga ikka töötab on näha kasvõi paremas nurgas olevast liivakivipaljandist, kust vesi on järjekordsed kivilahmakad alla uhtunud. Veidi allpool olid need kivid ka noort võsa maha võtnud.

Aprill 2013, Ida-Virumaa. Täpsem asukohainfo minu Ida-Viru kaardil.

Toilamõisa juga

Lihtne on see pildi tegemine - 2 aastat ja tehtud ta ongi. Ehk umbes täpselt nii palju on möödas sellest ajast, kui Enn Käiss mulle seda juga esmakordselt näitas (aitäh!). Esimesel aastal oli juba liiga kuiv, eelmisel kevadel sattusin sinna, kui juga veel jääs oli. Tänavu kevadel õnnestus lõpuks kokku mängida nii veeseisu kui ka valguse :)


Toilamõisa joa näol on siis mitteametlikel andmetel tegemist Eesti kõrguselt teise joaga peale Valastet ning ühtlasi on ta ka alles hiljuti "avastatud". Selle pildi tegemise käigus õnnestus mul endal üsna märjaks saada, sest ronida tuli tuulealusesse külge. Kui tuulehoog tuli, siis keerasin selja ja peitsin kaamera kõhu alla, kui tuul hetkeks vaibus, sai pilti teha. Salvrätikuid objektiivi puhastamiseks kulus sellegi poolest ohtralt.

Aprill 2013, Ida-Virumaa.

Kummikupesu

Lihtsalt üks tähelepanek tänasest päevast - kui minu erialal viis aastat samas kohas töötanud inimesele hakatakse juba viltu vaatama ja kümme aastat on täielik stagnatsioon, siis need mehed on tihtilugu samas kaevanduses töötanud terve elu. Läbipõlemist silmist ei paistnud, pigem vastupidi.

Aprill 2013, Viru kaevandus.

Viru kaevanduse pildistamine

Nagu lubatud - kirjutan paari sõnaga ka Viru kaevanduse pildistamise poolest. Keda foto aspekt väga ei huvita, siis siin on terve seeria koos tööprotsessi selgitustega.

Põhiline probleem oli selles, et samal ajal toimusid video võtted. Sellest tulenevalt - välku kasutada ei saanud (ei ole ju kellelgi seda sähvivat videot vaja), liikuda tuli teiste tempos ehk ka statiiv muutus mõttetuks ja mulle ei meeldinud teps mitte videomeeste arusaam valgustamisest ehk prožektor kaamera tagant peale.

Kohanesin oludega - välku ei kasutanud, statiivi ei kasutanud, pilti proovisin teha siis või sealt, kuhu video valgus ei ulatunud. See omakorda tähendas, et ava oli f1.4 ja ISO enamasti 12800. 35mm objektiivi juures arvasin 1/30 olema piisava säri. Eksisin - olud olid hullud ja käsi värises, palju läks selle nahka. Autofookus nöökis, sest oli pime. Särimõõtmine nöökis, sest kui teravustasid lambi peale, jäi pilt alasärisse, kui teravustasid mõne tumeda detaili peale, jäid lambivalguses olevad osad ülesärisse. Manual mode nöökis, sest oli vaja sättida nii ava kui säri ning auto-isost ei saanud ka loobuda - polnud aega lihtsalt tundlikkust kruttida. See aga muutis võimatuks särikompensatsiooni. Nokk kinni, saba lahti. Tagantjärele tarkusena oleks vist võinud säriprioriteediga lasta. Kontrastid olid väga suured - hele ots pidevalt ülesäris ning kui üritad varjust detaili välja võluda, siis tuleb ainult triibuline müra. Teravussügavusest ja motion blur'ist ei hakka rääkimagi.

Raske on kahte erinevat asja samal ajal teha - pooltes kaadrites videomehed või nende valgustajad sees :) Ja veel üks häda olid kaevurilambid - nende valguslaigud on väga tugevad ja kui keegi su selja tagant kaadrisse näitab, on kuskil inetu ülesäris plärakas, mis pildi sisuga ei haaku. Ja kuna rahvast oli palju ja keegi pidi kogu aeg meil silma peal hoidma, siis... Lampe välja lülitada ei tohtinud, sest siis ei näinud laadurijuhid meid. Enda lambile panin lihtsalt käe ette kui fookus paika sai. Võttenurga valik oli komplitseeritud, sest pidi vaatama et laest midagi pähe ei kukuks - nii kive kui vett, põrand oli nii lögane, et kükitamine oli madalaim võttenurga võimalus. Objektiivi vahetada ei saanud, sest tolm oli meeletu.

Aga aitab virinast, ma tabasin mõned lahedad hetked ning tegin paar unistuste pilti! Ja mõned jäid ka tegemata. Ja mõned ideed tulid juurde.

Ülivõrdes kogemus.

Aprill 2013, Viru kaevandus.

Connecting the dots

Selle Viru kaevanduse pildistamisega seoses meenus üks Steve Jobs'i tsitaat:

Again, you can't connect the dots looking forward; you can only connect them looking backwards. So you have to trust that the dots will somehow connect in your future. You have to trust in something — your gut, destiny, life, karma, whatever. This approach has never let me down, and it has made all the difference in my life.

Tegeleme täna tagantjärele punktide ühendamisega. Ja ühtlasi tuli meelde, et mitte esimest korda :)

Aprill 2013, Viru kaevandus.